Üldine

Statistika

Rahvaarv

(ÜRO hinnang 2005)

1. Brasiilia 186,405,000
2. Mehhiko 107,029,000
3. Kolumbia 45,600,000
4. Argentiina 38,747,000
5. Peruu 27,968,000
6. Venezuela 26,749,000
7. Tšiili 16,295,000
8. Ecuador 13,228,000
9. Guatemala 12,599,000
10. Kuuba 11,269,000
11. Bolivia 9,182,000
12. Honduras 7,205,000
13. El Salvador 6,881,000
14. Paraguay 6,158,000
15. Nicaragua 5,487,000
16. Costa Rica 4,401,000
17. Uruguay 3,463,000
18. Panama 3,232,000

HDI ehk inimarenguindeks

Kõrge:

• 34. Argentina
• 37. Tšiili

38. Eesti

• 46. Uruguay
• 47. Costa Rica
• 52. Kuuba
• 53. Mehhiko
• 56. Panama

Keskmine:

• 63. Brasiilia
• 69. Colombia
• 75. Venezuela
• 79. Peruu
• 82. Ecuador
• 88. Paraguay
• 95. Dominikaani Vabariik
• 104. El Salvador
• 112. Nicaragua
• 113. Boliivia
• 116. Honduras
• 117. Guatemala

Madal:

• 153. Haiiti

Riigiti

Brasiilia

Vana Vabariik (1889-1930).

Populism ja areng (1930-1964).

Sõjaline diktatuur 1964-1985. Vasakpoolne João Goulart kukutati sõjaväelise eliidi poolt ja CIA abiga ning uueks presidendiks sai sõjaväe ülemjuhataja (army chief of staff) Castelo Branco (1964-67). Kujunes välja demokraatlik-bürokraatlik diktatuur, kus opositsioon on poliitikast välja tõrjutud, fassaadiks kaheparteisüsteem, riiki juhitakse dekreetide(/aktidega).

Suhteliselt stabiilses keskkonnas majandus kasvas, see tähendas tegelikult SKP ehk tootmise kasvu laenude ja välisinvesteeringute abil. Julgeti investeerida, kuna ametiühingud ja muu destabiliseeriv lihtsalt suruti valitsuse poolt maha. Maareform jäi ära, et mitte ärritada suurmaaomanikke (latifundiste).

Presidendid: Costa (d?)e Silva (1967-69), Emílio Garrastazu Médici (1969-74), Ernesto Geisel (1974-79). Viimane sõjaväeline president João Figueiredo (1979-85) viis vabatahtlikult riigi lõplikult tagasi demokraatia juurde. Poliitilistele vastastele oli amnestia andnud juba Geisel.

Redemokratiseerumine kuni tänapäev. Riigi "avatus" on suhteliselt paternalistlik ning sõjaväe mõju jääb suureks. PEamised probleemid on väga suur välisvõlg, inflatsioon, tööpuudus ning rahvastiku vaesus; lisaks veel puudulik algharidus ja tervishoid. Olukorda püütakse leevendada riigi varade müümisega ("Ühel päeval otsustab keegi välisvõla katteks müüa maha Amazonia.")

Argentiina

19. sajandi lõpul suured positiivsed muutused, mis määravad edaspidise suuna ja üldise olemuse. Põhjused: rohke immigratsioon (niisamuti nagu USAsse), välisinvesteeringud (eelkõige Suurbritanniast) ning põllumajandussaaduste eksport (liha, teravili). 20 sajandi alguses hakkavad rahvuslased end pigem samastama Euroopa ja Ühendriikide, kui teiste Ladina-Ameerika riikidega.

Riik toimib 1853. aasta konstitutsiooni alusel, mis koostatud USA eeskujul (tugev keskvõim, presidendi otsevalimised, kahekojaline parlament; süsteem on fraktaalne).

1916 aastani olid sajandi algusest võimul olnud konservatiivsed jõud, nüüd osutusid valituks radikaalid ning presidendiks valiti Hipólito Yrigoyen. Pooldati õiglasi valimisi ning demokraatlikke institutsioone ning võimule lähemale pääsevad keskklassid ja see osa eliidist, kes enne oli olnud tõrjutud.

Suure depressiooni tõttu muutusid populaarseks ja aktiivseks sõjalised ringkonnad, kes haarasid võimu 1930. aastal (kuidas täpselt?) ning olid seal edaspidi võltsitud valimistulemuste ja muu sellise abil. Konstitutiooniline valitsus saadetakse laiali 1943.

Kolonel Juan Perón oli 1943. aastal Ramón Castillo kukutamise kaasosaline (siin valesti?), sai järgmise presidendi tööministriks ning 1946 valiti presidendiks. Toetus (populistlikult) rahva vaesematele hulkadele: töölisklassile ja ametiühinguile. Naine Evita oli talle tugev liitlane, 1947 naistele valimisõigus.

Perón kukutati sõjavälaste poolt 1955 (miks?), jäi eksiilis populaarseks ning valiti 1973 uuesti presidendiks, kuid 1974 suri, järgnes poolyteist aastat sisesegadust.

1976-83 "Räpane sõda" ehk uue autokraatliku valitsuse vastaste vangistamine, hukkamine või väljasaatmine, 9000 kuni 30000 jäi kadunuks. Tegevus viidi läbi Videla, siis Viola, siis Galtieri juhtimisel.

1982. aastal üritatud Malviini/Falklandi saarte hõivamine lõppes kaotusega Suurbritanniale. Järgnevad valimised kujunesid välisriikide vaatlejate sõnul sobival viisil ning Argentiina naasis konstitutsioonilise valitsemise juurde ning 90ndate alguseks jõuti majanduslikult stabiilsesse olukorda.

1997 Aasia majanduskriisi mõjud, millele järgnes 2001 maksejõuetuse välja kuulutamine, pesol vaid 1/4 ta endisest väärtusest. Nüüdseks on kriisist välja tuldud.

Tšiili

1970-73 Salvador Allende

1973-90 Augusto Pinochet. Valitsusvastaste massiline hukkamine, vangistamine, väljasaatmine. Majandus liberaalne: erastamine ja vabaturumajandus (monetarism), sotsiaalpoliitika olematus ja seetõttu süvenev vaesus majandusliku kindlusetuse tõttu.

Tänapäevaks on demokraatia kenasti taastatud.

Venezuela

19. sajandil iseseisvub osana Suur-Kolumbiast, mis 1830 laguneb; järgnev periood sisesõdaderohke, on oma olemuselt teisejärguline agraarmaa.

Sai Juan Vicente Gómezi (1908-1935) ajal naftamaaks, loomulikult välisriikide eestvõttel. Kuni viimase diktaatori kukutamiseni 1958 juhtis riiki sõjaväleine ladvik, järgnes demokraatia.

1998 valiti presidendiks Hugo Chávez kogu oma Bolivari promoga. 1999 uus konstitutsioon, 2002 opositsiooni (keskklass, meedia, naftatööstus) 48tunnine riigipööre ja Chávez tagasi, 2004 opositsiooni algatatud usaldusreferendum - Chávez võitis (hääletuse ausus mõneti vaidlustatud, polnud olukord ilmselt siiski väga hull). Poliitika populistlik, sotsialistlik (loob töökohti, jagab ümber etc), välispoliitikas kritiseerib Ühendriike ning toetab omasuguseid (Iraan, Süüria, Zimbave).

Columbia

Geriljaliikumised (FARC ja ELN), paramilitaarid ja valitsus, viimase läbirääkimispüüded esimestega, narkokaubandus ja selle põimitus kokgu süsteemi, ülisuur kuritegevus ja vägivalt (~97% mõrvadest jääb lahendamata). Viimane president Álvaro Uribe Vélez on püüdnud olukorda parandada, välisriikide abi seejures, olukord siiski üsna õudne. Konspekti järgi eriti rohkem teadma ei pea.

Peruu

Mehhiko

Kuuba